Смекни!
smekni.com

STRESS (Стресс) (WinWord (на эстонском языке)) (стр. 2 из 3)

Psühholoogid on pakkunud hulga skaalasid, mille abil on võimalik hinnata ühe või teise sündmuse poolt tekitatud stressi suurust. Näiteks 1967.a. T. Holmesi ja R. Rahe poolt koostatud isikliku elu muutuste skaala järgi oli tolleaegse Inglismaa elanike jaoks kõige suuremaks stressoriks lähedase inimese surm, nõrgimaks jõulupühad.

Kuidas nii meeldiv aeg nagu jõulud võib stressi tekitada? Ühele muudab pühad nukraks üksiolek. Teisele toovad jõulud kaasa hulga sekeldusi (piduroogade valmistamine, majapidamise korrastamine jne.). Kolmas ei suuda kuidagi otsustada, kellele millist kingitust teha, neljas ootab pühadelt midagi tõeliselt erilist ning on pettunud, kui nende kätte jõudes mitte midagi ei toimugi (Elenurm jt.1997:44).

Kui mingile ajalõigule kuhjub liialt palju ulatuslikku kohanemist nõudvaid muutusi, võib stress ületada taluvuse piiri ja ohustada tervist. Seepärast, kui võimalik – üks muutus korraga!

Suured muutused toovad endaga paratamatult kaasa ebakindluse, teadmatuse ja hirmu. Ajal, mil vanad harjumused ei aita enam toime tulla, muututakse nii heale kui kurjale vastuvõtlikumaks, vaimustutakse või vihastutakse kergemini, võidakse uisapäisa otsustada ja endalegi ootamatult toimida. Suurte muutuste ajal on seepärast tark elada üks päev korraga ja kaalukate otsuste langetamine võimaluse korral edasi lükata. Samas sunnib turvatunde ja enesekindluse puudumine kiiresti otsustama. Segipaisatuse ja teadmatuse tunne kaovad sedamööda, kuidas uued käitumis- ja tegutsemisviisid juurduvad. Elu suurte muudatuste aegu annavad tuge kindlad tõekspidamised, usaldusväärsed põhimõtted, harjunud tööviisid, keskendumine konkreetsele ja lihtsale praktilisele tegevusele. Näiteks suure mure või leina korral saab tõhusat abi igapäevaste kodutoimetuste ärategemisest.

Teisest küljest võib vahel muutustega kohanemiseks vaja olla just lahtiütlemist mõnest vanast harjumusest. Suured muutused panevad proovile inimese võime maailma teisiti näha ja oma tegutsemine sellele vastavks kohandada.

Stress, on otsekui organismi märguanne selle kohta, et elus tekkinud muudatusele peaks järgnema ka enese muutmine.

Muutustega kaasneb mõnelegi meeliülendav teravate elamuste kogemine – emotsionaalne pinge tekitab teatud “narkootilise” efekti – nauditakse adrenaliini verre paiskumisele järgnevat erutuse ja erksuse seisundit. Leidub inimesi, kes püüavad oma elu mõnusaks teha aina uutesse seiklustesse sukeldudes. Kuid sage uue otsing võib anda tunnistust iseenda eest põgenemisest – lakkamatuid muutusi ja vaheldust otsides pagetakse kehva keskendumisvõime, kärsituse, pealiskaudsuse ning paradoksaalsel viisil ka võimetuse eest endas midagi muuta. Otsitakse muutusi oma ümbruses selleks, et ise mitte muutuda.

1.2. Stressipinge

Seega stress on organismi pingeseisund, s.t. keha ja meelte vastus organismile esitatud kõrgendatud nõudmistele (stressi situatsioon). Inimese organism kannatab stressipingest tekkiva mõju all.

Käsitlegem erisugused inimese seisundid, mis võivad signaliseerida sisemise pinge olemasolust organismis. Teadvuslik hinnang võib üle viia need signaalid emotsionaalsest sfäärist (tunded) ratsionaalsesse (mõistus) sfääri ning sellega likvideerida ebasoovitatava seisundi.

Stressipinge tunnused:

1. Võimatus keskenduda millelgi.

2. Sagedad vead töös.

3. Mälu halvenemine.

4. Väsimusetunde liiga sagedane tekkimine.

5. Kõne kiiremine.

6. Hajameelsus.

7. Sagedased valud (pea-, selja-, maovalu).

8. Suurenenud ärrituvus.

9. Töörõõmu alanemine.

10. Huumorimeele puudumine.

11. Suitsetamise sagenemine.

12. Kalduvus alkoholilembusele.

13. Pidev nälja tunne.

14. Isu kaotus – ei tunne toidu maitset.

15. Võimatus õigel ajal tööd lõpetada.

Kui leitakse oranismi stressipinge tunnused, siis tuleb tähelepanelikult uurida selle põhjusi.

Võimalikud stresspinge põhjused:

1. Tihtipeale tehakse mitte seda mida sooviks, vaid seda mida on vaja, mis kuulub kohustuste hulka.

2. Ei jätkuta pidevalt aega – ei jõuta midagi ära teha.

3. Keegi või miski ajab taga, rutatakse pidevalt kuhugi.

4. Tahetakse pidevalt magada – kuidagi ei saa end välja magada.

5. Tuntakse, et kõik ümbritsevad on ka pinges.

6. Nähakse unesid sagedamini, eriti kui on üleväsinud.

7. Suitsetatakse liiga palju.

8. Tarvitatakse alkoholi rohkem kui tavaliselt.

9. Ei meeldi peaaegu kõik.

10. Kodus on pidevalt konfliktid.

11. Tuntakse pidevalt rahuldamatust elust.

12. Võetakse raha võlgu siis ku ei teata kuidas pärast tagasi maksta.

13. Tekitakse alaväärsuse kompleks.

14. Ei olda kellegagi rääkida oma probleemidest ning ei soovita seda.

15. Tuntakse, et ei peeta lugu ei tööl ega kodus.

Arvatavasti siin ei ole toodud kõik stressipinge põhjused. Iga inimene peab ise analüüsima oma seisundit ja ilmsiks tegema stressipinge põhjused, mis on iseloomulikud ainult tema jaoks.

2. Stress ja sugu

Mõnikümmend aastat tagasi leidsid inglise psühholoogid, et naistele on omasemad neurootilised, meestele aga somaatilised stressireaktsioonid: naised kipuvad nutma, näägutama ja halama, tahavad end tühjaks rääkida ja ootavad lohutamist. Mehed tõmbuvad pigem endasse, elavad kujutlustes toimunut läbi või eitavad sündmuste negatiivset mõju, kuni stress kehaliste vaevustena endast märku annab. Ühiste ja esmaste stressi tunnustena kirjeldatakse unetust, masendust ja ärrituvust.

Eesti naised märkavad enda juures stressi tunnuseid meestest sagedamini: nad on tunduvalt rohkem üleväsinud ja palju sagedamini rahutud, ängistunud või ükskõiksed. Neil valutab pea ja nad kurdavad, et ärrituvad kergesti. Nad käivad sagedamini arsti juures.

Mehi hakkavad vaevama ebamäärased pisted südame piirkonnas, rõhumine rinnus ja põhjuseta higistamine, justkui raske on hingata ja viha väljub kontrolli alt. Stressi üle kurdavad mehed vähem, sest seda pole kombeks tunnistada. Enese ja oma keha tunnetamisega on Eesti meestel kehvad lood. Oma autost ja selle mootori võimsusest teatakse kõike, viimasest tehnoülevaatusest mäletatakse pisemaidki rikkeid, kui aga küsida neilt kasvõi nende kehakaalu ja veresuhkru taset või viimast hambaarsti juures käimise kuupäeva, siis sattub mees kimbatusse.

Kohustus tööd nii teha, et perele piisav sissetulek tagada, on tugev stressitegur. Selle nimel püütakse endast viimane välja võtta. Juhtub, et armu ei anta ei alluvatele ega perelegi. Tööstressi tunnused ilmnevad mujalgi: suhted lähedastega pingestuvad ning sõpradest hakatakse eemale hoidma.

Stressiekspert ameeriklane Georgia Witkin tõdeb, et meeste stressi põhiliseks põhjuseks on võitlus positsiooni pärast.

Pikka aega on karjäär olnud mehe peaaegu ainuke eneseteostusvõimalus. Amet annab talle elu põhirolli, kuid toob kaasa ka suurema stressi. (Vaatamata sellele, et ülekurnatus ja tööväsimus naisi nende endi arvates sagedamini vaevab.) Mehe peamine roll on tööd teha ja sissetulekut teenida – see tagab edu, tunnustuse, kindlustatuse. Teenitud raha, saavutatud positsioon ja omandatud lugupidamine võivad halvimal juhul osutuda pakutavateks vahetusväärtusteks ka tervise, armastuse ja hoolimise hankimisel.

Naise “valuuta” on mitmekesisem ning ning ta on riskide vastu paremini kindlustatud. Naist peetakse tavaliselt paremaks suhtlejaks, tema puhul on hinnas ka kaunis ja hoolitsetud välimus.

Püstitanud enesele eesmärgid ja neid täitma asunud, sihib mees juba järgmisi: ta tahab saavutada nii palju, kui suudab, kuid sageli rohkem, kui parajasti vaja. Mees on tihti vaid ühes – ameti-rollis.

Naisel on rohkem valikud. Ema, abikaasa ja töötaja rollide esitatavad ootused on erinevad, ühe täitmine ei sõltu teisest.

Rootsi stressiuurija Frankerhaeuser kinnitab, et tööstress kimbutab naisi vähem tänu valikuvabadusele: nad ei saa end teostada mitte ainult tööl, vaid ka naise ja emana. Ta puhkab ühest rollist, täites teist. Kõige enam kehtib see seaduspärasus just juhtide ja spetsialistidena töötavate naiste kohta, kellel on voli ise oma tööd kavandada ja korraldada. Ülemuseks olemise pinget see naine ei põe: pigem naudib võimalust end traditsioonilises meeste valdkonnas teostada.

Mees paneb kõik tavaliselt ühele kaardile – kui töö ei edene ja amet ei anna võimalust end hästi tunda, siis näib kõik hukas olevat. Stress tööl muserdab meest enam nii juhina teiste inimeste tegevuse eest vastutamisel kui ka alluvana kellegi käske täites. Alluva rolli on mehel raskem taluda kui naisel. Traditsiooniliselt oodatakse juhi ja liidri rolli võtmist pigem mehelt ning see toob kaasa saavutuspinge.

Südamearst Jaan Eha on tõdenud, et Eesti meeste hulgas esineb palju enesehävituslikku käitumist, mis viitab suurele stressile ja ebaadekvaatsele enesehinnangule: mõttetud ja ohtlikud manöövrid liikluses, kihutamine, suitsetamine, joomine ja narkootikumide kasutamine. Üldine närvilisus ilmneb olmekonfliktides ja tühjas sõnelemises. Nii nagu ei peeta kinni liikluseeskirjast ega peeta seadusi miskiks, ei järgita ka keha ja vaimu tervist säästvat eluviisi. Ühepäeva-unistuste nimel elamine viib mõttetu tõmblemiseni. Võimalik, et selle põhjuseks on sotsiaalne ebakindlus ja tuleviku-usu puudumine.

Eesti meeste suremus südamehaigustesse on Euroopas esikohal, eriti keskesliste meeste hulgas (Läti ja Venemaa kõrval). Jaan Eha leiab, et olukord võib hakata aegamööda muutuma, kui riik ja tööandjad hakkavad väärtustama inimest ja tema tervist, mitte ainult kasumit. Näiteks Inglismaal on võidetud juba üsna mitu kohtuasja stressist tingitud kahju hüvitamiseks.

Noorte meeste eluväärtuste ja rollide mitmekesistumine (lõõgastumine kodutöid tehes, isaduspuhkusele jäämine jms), mis viimastel aastatel on levinud Põhjamaades, võib olla oluliseks stressipuhvriks. Vastutus pere ja järglaste üleskasvatamise eest ei kao, kuid selle teostamise viis suurendab mehe ja kogu turvatunnet ning lähendab pereliikmeid üksteisele.

Stressi ületamise viisid on aja jooksul mõneti muutunud ning mõjutatud mehe ja naise rollidele omistatud tähendusest. Mõlemad pooled teadvustavad ennast läbi peegelduse oma ajas ja kultuuris ning põevad suhte- ja tööpingeid vastavalt sellele, kuidas suudavad neile ootustele vastata.

Meeste ja naiste taktikad stressi tekitanud probleemide lahendamisel on erinevad. Naised küsivad sagedamini nõu, keskenduvad positiivsele ning hakkavad samm-sammult ja ettevaatlikult katsetades asja parandama. Mehed püüavad ise toime tulla ja hoiavad asja enda teada, kuni kõik on omaette läbi mõeldud ning olukorra muutmise võimalused läbi kaalutud. Kui mees midagi muuta otsustab, siis tahab ta teha kõike korraga. Selline otsus võib suurendada pinget ja viia purustava käitumiseni. Niisugust käitumist toidab mõtteviis: mees ei tohi oma nõrkusi näidata ning ta otsused peavad olema kindlad ja kõigutamatud.

Kui probleem ei õnnestu lahendada, siis võib abi olla suhtumise muutmisest. Naistele on omane anda probleemile teine tähendus, eitada selle olulisust või lihtsalt fantaseerida (“küll kunagi midagi iseenesest muutub”).

Mehed kipuvad otsima süüdlast ning püüavad teda karistada. Nii mõnigi kord võib “süüdlaseks” osutuda mitte probleemi tegelik põhjustaja, vaid nõrgem kolleeg või pereliige. Ohtlikuks muutub olukord mehe töövõimele, enesehinnangule ja vaimsele tervisele siis, kui süüdlaseks hakatakse pidama ennast.

Naisi saab mehe stressi leevendada, kui aitab tal probleeme selgeks rääkida, süükoormat hajutada ning lahendusele jõudmise üksikasju kavandada ( Elenurm 2000: 40-42).

3. Võitlus stressi vastu

Tekib küsimus, kuidas inimese organism paneb stressile vastu ning juhib seda?

Käsitleme organismi võimalikud reaktsioonid stressile ning stressi alandamise põhiviise:

- relaksatsioon;

- keskendumine;

- hingamise autoreguleerimine.

3.1. Mismoodi inimese organism reageerib stressile

Mis on inimese organismi võimalikud reaktsioonid stressile?

1. Stressi reaktsioon.

Ebasoodsad tegurid (stressorid) kutsuvad esile stressi. Inimene katsub teadvuslikult või teadvustamatult kohaneda uue situatsiooniga. Sellele järgneb tasandamine ehk adapteerimine. Inimene kas leiab tasakaalu kujunenud situatsioonis ning stress ei tekita mingeid tagajärgi või ei kohane sellega, see on nn MAL-adapteerimine (halb adapteerimine). Selle tagajärjel võivad tekkida erisugused psüühilised või füüsilised hälved, stress kas kestab küllaltki kaua või tekib tihti.

2. Pasiivsus.

See ilmneb inimesel, kelle adapteerimise reserv on kasin ning organism ei suuda stressile vastu panna. Tekib abituse, lootusetuse ja depressiooni seisund. Aga selline stressi reaktsioon võib olla ajutine.

Kaks ülejäänud reageerimisviisi on aktiivsed ja allutatud inimese tahele.

3. Aktiivne kaitse stressi vastu.

Inimene vahetab tegevusala ja leiab üles midagi otstarbekamat ja sobivamat vaimutasakaalu saavutamiseks, mis soodustab tervise seisundi paranemist (sport, muusika, aia kujundamine, joonistamine jne).

4. Aktiivne relaksatsioon, mis suurendab organismi loomulikku adapteerimist nii psüühilist kui ka füüsilist. See reaktsioon on mõjuvam.

Normaalsetes tingimustes stressi vastuseks inimesel tekib ärevus, norutunne, mis on automaatne ettevalmistus aktiivseks tegevuseks kas ründavaks või kaitsvaks käitumiseks. Niisugune ettevalmistus teostub organismis alati, sõltumata sellest, milline stressireaktsioon tuleb – isegi siis, kui ei toimu mingit füüsilist toimingut. Automaatse reaktsiooni impulss võib olla potentsiaalselt ohtlik ja viib organismi valmisoleku seisundisse. Südamelöögid sagenevad, tõuseb vererõhk, lihased on pingul. Sõltumata sellest kas oht on tõsine (elule ähvardus, füüsiline vägivald) või mitte (solvang) organismis tekib ärevus ja selle vastuseks vastupanekuks valmisolek.

3.2. Relaksatsioon

Ärevuse automaatne reaktsioon seisneb kolmest järjestikusest faasist (vastavalt H. Selje teooriale) (Popova jt.1994:288):

- impulss

- stress

- kohanemine

Teiste sõnadega, kui tekib stress, siis stressiseisund hakkab varsti alanema – inimene nii või teisiti rahuneb. Kui kohanemist rikutakse (või üldse puudub), siis on võimalik mõnede psühhosomaatiliste haiguste või häirete tekkimine.

Järelikult, kui inimene tahab suunata oma jõupingutusi tervise säilitamise peale, siis ta peab teadlikult vastama stressi impulssile relaksatsiooniga. Aktiivse kaitse abil on inimene suuteline sekkuma igaühte kolmest stressi faasist. Sellega ta võib segada stressi impulssi mõju, peatada seda või (kui stressi situatsioon ei ole tekkinud) nõrgendada stressi vältides sellega psühhosomaatilisi häireid organismis.