Sisukord:
Budism. 1
Karma seadus ja kannatuse probleem. 2
Mungaks saamine. 2
Peasuund ja levik. 3
Budism tänapäeval. 4
Budistlik kunst. 4
Budism.
Budism tekkis VI saj. E. Kr. Kirde-Indias vastukaaluks brahmanismi, Polüteismile ja ohverdamisreligioonile. Budismi rajaja on ajalooline isik, Kirde-India valitseja poeg Siddhartha Gautama.Tema sünni-ja surma aastat täpselt ei teata, kuid tõenäoliselt elas ta aastail 556-486 e.kr.
Ühestki usulisest õpetajast ei ole jutustatud nii palju legende, kui Gautamast. Kuid neil legendidel on siiski ajalooline tõepõhi. Ühe eluloolise legendi järgi koostati Gautamale vastavalt hinduistlikule kombele sünnihoroskoop, mis ennustas, et poiss hakkab maailma kannatusi nähes mungaks. Et ennustus ei täituks, pidi Gautama veetma oma noorusaastad isa luksusliku palee kaitsvate müüride vahel. Kord väljaspool aeda jalutades nägi ta rauka, haiget surijat ja askeeti. Nii sai Gautama teada, et elu on kannatus, sest vanadus, haigus ja surm on igaühe, ka tema enda saatus. Pärast selle mõistmist tundus endine hiilgav elu tühine. Ta otsustas askeedi eeskujul otsida kannatuse põhjusi ja teed, mis viiks kannatustest vabanemisele.
Budistlike vanemate poeg omandab religioosse täisealisuse piduliku toiminguga. Esmalt riietatakse ta kaunitesse kuningapoja rõivastesse. Seejärel vahetatakse see munga kollase rüü vastu ja juuksed aetakse maha. Seejärel jääb poiss mõneks nädalaks või terveks aastaks kloostrisse, et munkade juhendamisel õppida. Ka tütarlastele korraldatakse samalaadne tseremoonia. Selle abil samastuvad noored Buddhaga, kes hülgas kuningapoja elu ja hakkas askeediks, et õppida tundma tõde kannatusest.
Buddha oli valgustust saades 35-aastane ning ta levitas dhammat, oma õpetust,45-aastat.Buddha suri ja tõusis kõrgeimasse nirvaanasse 80-aastasena.Legend jutustab, et tema surmale reageerisid võimsalt nii loodus, jumalad kui ka vaimud. India kombe kohaselt Buddha surnukeha põletati. Tema tuhk ja muud jäänused viidi erinevatesse paikadesse ja pandi palverännakute sihtkohtadeks ehitatud stuupadesse. Buddha väitis, et ta on praktilise ja moraalse eluviisi õpetaja. Alles hiljem hakati õpetama, et tal tekkis pärast erinevate vaimsete arengustaadiumite läbimist üli inimlikke omadusi. Mõnede legendide kohaselt oli Gautamal enne lõplikku nirvaanat 550 varasemat elu. Buddha ehk valgustatu aunime saavutanuid väidetakse olevat kümneid.
Buddha ise oma õpetusi kirja ei pannud. Vanimad tekstid on koostatud sajandeid pärast tema surma. Budistlike kanoniseeritud raamatute kohta kasutatakse nimetust``tripitaka``. Selle tekst on kirja pandud paali keeles, mis on suguluses hinduistlike pühade raamatute sanskriti keelega.``Tripitaka`` ehk ``kolmikkorv`` kinnitati kolmandal budistlikul konsiiliumil keiser Asoka (u 270-230 e.Kr) ajal. Selle esimene osa sisaldab eetilisi juhiseid munkadele ja nunnadele nn. kloostrireegli. Teine osa koosneb Buddha õpetuskõnedest ja sellesse nn. õpetuste korvi kuulub ka budismi kõige populaarsem raamat Dhammapada, mis esitab selgelt ja aforismilaadselt budismi põhiõpetusi. Kõige hilisem nn. Filosoofiliste ja metafüüsiliste traktaatide korv sisaldab õpetuslike küsimuste sügavamaid käsitlusi. Hiljem tekkinud koolkondadel on arvukalt pärastpoole pühaks kuulutatud raamatuid.
Kaheksaosaline tee on moraalse enesedistsipliini meetod. See toob kaasa head teod, vaimse arengu, tunnete tasakaalu ning vabanemise uuestisündidest ja kannatusest.
Buddha õpetuse järgi on eksistentsil kolm omadust.
1. Kõik siin maailmas on kaduv ja muutuv. Ainus püsiv asi on pidev muutumine. Nii kõlasid ka Buddha viimased sõnad: Kõik vormi omav on kaduv. Pingutage lakkamatult.
2. Kõik olemasolev on määratud kannatama. Kannatuse kõrvaldab elujanu suretamise kaheksaosalise tee abil.
3. Ühelgi olendil ei ole muutumatud oma mina.
Karma seadus ja kannatuse probleem.
Budism on võtnud hinduistliku õpetuse karmast ja uuestisünnist. Karma tähendab tegu ja selle tagajärgi. Kõik maailmas on karma loodud. Igaüks meist on omaenda karma laps. Seega on alusetu panna oma füüsilisi ja vaimseid omadusi pärilikkuse või keskkonna süüks, sest inimene ise on määranud selle, milline ta on ning millisesse keskkonda ja missuguste vanemate lapseks ta sünnib. Buddha õpetab, et alles siis, kui karma seaduse õiglus on tingimusteta aktsepteeritud, võib inimene teadlikult enda muutmist alustada. Pöördumine valgustuse teele algab iseenda ja oma olukorra põhjalikust hindamisest.
Budist käib tihti templis mediteerimas. Ta kummardab Buddha kuju ees ja austab munki. Buddha kuju ette asetab ta lilli või puuvilju või siis põletab suitsutusaineid. Ta mõtiskleb hea eeskuju üle, mida Buddha andis oma eluajal ja nende heade tegude üle, mis aitavad edeneda õilsal kaheksaosalisel teel.
Kloostrid asuvad enamasti templite juures ja on avatud ka ilmikutele. Birmas ja Tais viibivad peaaegu kõik 12-15aastased poisid mõned nädalad kloostris. Mungaks võidakse pühitseda 20-aastaselt.Kui keegi tahab saada munga ühiskonna liikmeks, peab ta riietuma kollasesse toogasse, ajama oma pea paljaks, kümblema ja minema toma kavatsusest mõnele mungale. Munga ees tuleb tal anda kolmekordne usaldusvanne. See on budistide usutunnistus, mis sisaldab õpetuse kõige tähtsamad punktid. Kolm tunnistust: Mina usaldan Buddhat. Mina usaldan õpetust. Mina usaldan munkade ühendust.
Tavaliselt on munk riietatud kollasesse rüüsse, jalas lahtised sandaalid. Buddha õpetuse kohaselt peab ta söögipoolist muretsema kerjates. Ilmikute ülesandeks on munkade toitmine. See, kes annab mungale süüa, saab võimaluse sooritada heategu, mistõttu tänulik peab olema andja, mitte munk. Peale oma rüü ei tohi mungal olla kaasas muud kui kauss kerjamiseks, nõel, 108 nöörile aetud palvehelvest, mida loendatakse Buddha õilsate omaduste üle mõtiskledes, habemenuga juuste, habeme ja kulmude pügamiseks, sest juukseidki peetakse liigseks ehteks. Joogivett kurnatakse enne tarvitamist, et mitte kogemata elusolendeid alla neelata.
Templeid, mida Birmas nim. pagoodideks on iga päev palvetajaile avatud. Buddha altari ees palvetatakse ja ohverdatakse lilli, maiustusi, raha jne. Ohverdamine ja meditatsioon toimub suures harduses ja täielikus vaikuses. Mõnes budistlikus templis, eriti Sri Lankas, võib Buddha kuju kõrval näha ka hinduistlikke jumalakujutisi. Budistlikes maades leidub erilisi ehitisi, stuupasid, kus säilitatakse Buddha põletatud surnukeha jäänuseid: juukseid, hambaid, kaelalülisid jne. Vagad budistid teevad nendesse templitesse palverännakuid. Pühad säilmed on austuse objektiks ja neil usutakse olevat mediteerimisel keskenduda aitav toime. Budistlikes kodudes on väikesed pühamud või altarid, kus hoitakse pühapilte. Nende ees seistes lausutakse kolmekordne usaldusvanne, põletatakse suitsutusaineid ja mediteeritakse. Perekondlikel pühadel, nagu näiteks täisealiseks saamise peol, pulmades ja matustel, toimetavad mungad piduliku talituse. Lisaks peetakse veel rohkelt muid pühasid, mis on seotud aastaaegade ja Buddha elu sündmustega. Budismis õpetatakse moraalset optimismi: iga inimene on suuteline tegema nii head kui halba ning igaüks vastutab vaid iseenda eest.
Pärast Buddha surma tekkisid tema õpilaste hulgas lahkarvamused, kuidas peaks Buddha õpetust õigesti tõlgitsema. Peeti terve rida koosolekuid, kus üritati leida lahendus vaidlusalustes küsimustes ja jõuda pühade raamatute suhtes üksmeelele. Lahkarvamused viisid meie ajaarvamise algul siiski kahe peamise voolu tekkimiseni. Arvukate väiksemate koolkondade õpetuste areng toimus pika aja vältel (300 e.Kr-700p.Kr ).
Budistide arvu kindlaksmääramine on keeruline, kuna paljudes maades, nagu Jaapanis ja Hiinas, võivad inimesed liituda mitme religioosse ühenduse tegevusega. Esineb mitmeid hinnanguid, kuid kõige üldisem arv on 260 miljonit. Näiteks hinduismiga võrreldes on budism oma väiksemast pooldajaskonnast hoolimata tõeline maailmareligioon. Öelnud lahti kastisüsteemist, pole see erinevalt rahvususundist ühegi kindla rahva või kultuuriga seotud.
Varem süüdistati budismi sotsiaalses ja poliitilises passiivsuses. Käesoleval sajandil on aset leidnud budismi aktiviseerumine, see on aga seotud rahvusliku ärkamisega. Tänapäeval on buda munkadel tähtis poliitiline ja sotsiaalne roll paljudes hinajaana maades.
Sri Lankas (aastani 1973 Tseilon ) on budism riigist lahutatud. Sellegipoolest on ta olnud tähtis tegur selle maa poliitikas pärast iseseisvumist. Mungaorganisatsiooni tegevus on kaasajastatud ja mungad osalevad aktiivselt poliitikas.
Tai põhiseaduse järgi peab kuningas olema budist ja toimima usundi kaitsjana. Selles riigis on budism olnud konservatiivne, monarhiat toetav jõud. Mõnedel andmetel on riigis umbes 200.000 munka ja üle 20.000 kloostri.
Budistlik kunst hõlmab arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti. Arhitektuuri vanimateks eeskujudeks on koobastemplid ja India veealused hauakambrid. Hiljem kujunes budistliku templi põhivormiks stuuba või pagood kellukese või poolkera kujuline mälestusmärk pühadele säilmetele. Stuupa sees on ruum kallihinnaliste pühade säilmete jaoks. Mõned stuupad ümbritseti müüri või sammaskäiguga. Kuulsaim budistlik tempel on palve rännakukohana populaarne, Buddha hammast säilitav tempel Sri Lankas, Kandy linnas Stuupa-stiil levis koos budismiga laialdaselt Kagu-Aasias. Sellel stiilil on mitmeid erivorme Indo-Hiinas, Jaava saartel, Nepaalis, Tiibetis ja Hiinas.
Skulptuur ja maalikunst kujutavad peamiselt Buddhat ja tema elu erinevaid etappe. Esimestel sajanditel Buddha enda kujutamist välditi, esitati vaid temaga seotud sümboleid, nagu näiteks tema jalajälge või seaduseratast. Buddhat hakati kujutama meie ajaarvamise esimesel sajandil mediteerimise abistamiseks.
Skulptuuride ja maalide ülesanne on kontsentreerida mediteerimisel mõtted Buddha õpetusele ja eeskujule. need on ühtlasi rahva harimise abivahendid, sest neid illustreerivad budistlikke legende. Mahajaana-budismi skulptuurid kujutavad arvukaid valgustuse saavutanud mehi ja naisi, bodhisattvasid, kes veel pole siirdunud lõplikku nirvaanasse. Muusika, tants ja draamakunst pole budismi seisukohalt lubatud harrastused.